Antero Sinisalo

Raamatu mõte ei ole anda aiakunsti ajaloost põhjalikku ülevaadet, vaid pakkuda tihedat õppematerjali kontsentraati, mis juhatab sügavama huviga lugejaid tõelise uurimusmaterjali juurde. 

Lugejat teenindab alguses olev spetsiaalne sõnaseletuste osa ja lõppu paigutatud aineregister ning osade kaupa rühmitatud kirjanduse loetelu. 

Põhiline osa sellest raamatust on pühendatud aiakunsti üldajaloole, aiakunsti peamiste moevoolude ja põhisuundade vaatlusele. Põhjamaade aiakunsti osas on jälle püritud selgitama üldise arengu peegeldusi ja ilmnemisi Põhjala tagasihoidlikes oludes. Peaosad koosnevad järgmistest teemadest: 

I Antiigi aiakunst: Vanema antiigi osas piirneb teema mõningate Niiluse oru ja Mesopotaamia aiakunsti näidetega, hilisema antiigi osas vaid kreeka ja rooma aiaga. 

II Keskaja aiakunst: arengu kõrval Euroopas antakse lühiülevaade ka Bütsantsi ja Islamimaade aedadest. 

III Renessanssaiad Itaalias ja mujal: Viimaste puhul on põhirõhk Saksa ja Madalmaade renessanssaedadel, seejuures on mõeldud ka seostele Põhjamaadega. 

IV 17. ja 18. sajandi regulaaraed: Le N?tre-stiilis regulaaraed, selle levik ja 18. sajandil rokokooperioodil toimunud muutumine ning vähehaaval hääbumine. 

V Hiina ja jaapani aed: Ida-Aasia aiakunsti käsitlust on põhjust paigutada sellesse paika, kuna 18. sajandi keskel Euroopas toimunud murrangut on raske selgitada ilma hiina ja jaapani aia lahendusi ja stiile tundmata. 

VI Euroopa maastikuaed: selle käsitlus on iseenesest nii ajaliselt kui ka stiililiselt on märksa laiem kui nn. inglise aed või park. 

VII 19.ja 20. sajandi aiakunst: siin tulevad esile romantismi- ja eklektikaperioodi "segaaiad" ning kõik sajandivahetuse ja 20. sajandi alguse pürgimistele omased aiakunsti uuendamise eksperimendid, mis osaliselt on viinud aiakunsti teema ja sellealase tegevuse ümberhindamisele. 

VIII Linnapargid ja avalikud haljasalad: see aiakunsti osa on saanud viimastel aegadel liiga vähese tähelepanu osaliseks. Selle sektori ajaloolised etapid on põnevad nagu ka selle seosed üldise urbanismi arenguga. Käsitlused "aed või park linnas" ja vastupidine "linn pargis" - seega aedlinn - on uuesti määratlenud aiakunsti funktsiooni. 

IX Põhjamaad ja Soome: siin üritatakse vaadelda üldiste voolude peegeldust tähtsamate näidete valguses. Soome näidetes tuleb seejuures liikuda üsnagi neitsilikul pinnal. Selle maa aiakunstialane uurimustöö on veel peaaegu olematu ja seisab ees. 

Raamatus on ca 100 fotot ja joonist.

Muuseumiameti ehitusajaloo osakonna juhataja, filosoofiamagister Antero Sinisalo (1927-1986) luges aiakunsti ajalugu Helsingi Ülikoolis 1996.a. alates, hiljem ka Helsingi ja Tampere tehnikaülikoolide arhitektuuriosakondades. Samuti tegi ta sel teemal teadustööd, mis aga katkes ootamatu surma tõttu. 

Pehme kaas
Lehekülgi: 264 (koos II osaga)
ISBN: 9985-890-20-5
Mõõt: 210x290
Ilmumisaasta: 1999